Maal on pärit 1908. aasta suve ja 1910. aasta sügise vahelisest ajast, mil kunstnik Konrad Mägi elas Norra erinevates paikades; muuhulgal toimus tal näitus Oslos. Täna on Mägi Eesti modernismi tuntumaid maalikunstnikke.
Mägi maalil on tegemist ebareaalse paigaga, kus maastik on moondunud nägemuslikuks kohaks, isegi kui seostada punast sood päikeseloojangu kumaga. Peamiselt saab teost siduda sümbolismiga — seda tänu intensiivsetele värvidele, pigem unenäolisele atmosfäärile ja emotsioonide rõhutamisele.
Konrad Mägi kunstnikutee
Kuni varase 20. sajandini, mil Eesti oli Vene impeeriumi osa, kuulus selle ala kunstiväli suuresti baltisaksa eliidile: peaaegu kõik kunstnikud olid baltisakslased. Kuigi mõned eestlased tegid Venemaal 19. sajandi lõpul karjääri (nt akademistlikku kunsti viljelevad maalija Johann Köler ning skulptorid Amandus Adamson ja August Weizenberg), toimus Esimene Eesti kunstinäitus alles 1906. aastal Tartus.
Mägi kuulub Eesti kutseliste kunstnike teise põlvkonda. Umbes sel ajal hakkasid mitmed noored mehed tundma huvi kujutava kunsti alal tegutsemise vastu. Kuna professionaalseid kunstikoole Eestis polnud (küll pakuti kunstikursuseid), siis läksid paljud neist õppima Peterburi — sealsed muuseumid olid enamikule esmakordne kokkupuude maailma kunstiloo mitmekesisusega. See Eesti modernistide esimene põlvkond oli üpris tõrges mõnda kindlat stiili omaks võtma, aga kahtlemata oldi mässulised ja distantseeriti end realismist. Pettunud kooli konservatiivsuses, lahkusid Mägi ja mitmed tema kaasõpilased Stieglitzi kunstikoolist enne selle lõpetamist.
Mõned neist läksid mitmeks kuuks Soome, Ahvenamaale, teised reisisid Saksamaale ja varsti leiti end Pariisist, kus suhestuti mitme erineva modernistliku vooluga. Peamiselt eelistasid nad maastikumaali. Vähetähtis polnud seejuures ka nende päritolu: enamjaolt oldi kasvanud maal, lihtsates eesti taludes. Kuna Euroopa metropolides suure karjääri tegemine käis üle jõu, pöördus suur osa varsti tagasi kodumaale.
Mägi haridustee oli katkendlik. Tislerina Tartus töötades hakkas ta kõigepealt võtma joonistustunde Rudolf von zur Mühleni juures (1845—1913). Alates 1903. aastast õppis Mägi Peterburis skulptuuri ja tarbekunsti. Ta võttis 1905. aasta revolutsiooni ajal aktiivselt osa õpilasstreikidest ning oli mitmete satiiriliste joonistuste autor. 1906. aastal kolis ta Helsingisse, kus ta lühidalt õppis Ateneumi joonistuskoolis, andes samas juba ise eratunde. 1907. aasta sügisel saabus ta Pariisi, kus osales aeg-ajalt kunstikursustel Académie Colarossis ja Académie de la Grande Chaumière’is. Mägit inspireerisid toona eriti impressionistid, sümbolistid ja foovid. Uuesti tuli Mägi Pariisi ja Normandiasse maalima aastatel 1910—1912.
Pärast Eestisse naasmist 1912. aastal sai Mägist üks modernismi peamisi eestvedajaid. 1919. aastal valiti ta Tartus asutatud Pallase kunstikooli direktoriks. Vabadussõja ajal võttis ta koos mitmete teiste kunstnikega osa Lõuna-Eesti kunstikaitsetoimkonna tegevusest, evakueerides maamõisatest jm kunstiteoseid. Ta suri vaid 46-aastaselt, olles elu lõpul tunnistatud vaimuhaigeks (võimalik, et sümptomid võimendusid teiste väljaravimata haiguste tagajärjel). Ometi suutis ta luua umbes 400 maali, millest kolmandiku asukoht on teadmata, mõned teosed hävitas ta ise, paljud Mägi teosed hävisid Teises maailmasõjas. Enamus tema loomingust kujutab loodust, aga ta oli ka viljakas portretist ja tegi samuti natüürmorte.
Norra periood
Aastail 1906—1910 otsustas mitu Eesti kunstnikku Norrat külastada ja lähemalt uurida. Mägi saabus sinna 1908. aasta kevadel ja jäi kaheks aastaks. Tema intensiivsete värvidega jõulised tööd äratasid tähelepanu nii Norras kui ka kodumaal.
Tema Norra maastikud on üldiselt dateerimata, kuid on raske uskuda, et ta oleks alustanud sääraste suurejooneliste maalidega nagu käesolev kohe pärast kohalejõudmist. Mägi oli sel ajal väga vaene, töötas ainult väikestes formaatides ja nappide värvidega. Dateerimata kirjas Oslost kirjutab Mägi oma agendile ja sõbrale Anni Vesantole Helsingisse, eesti-soome segakeeles:
Lähetän Teile 35 kap etüdisi, ei need ole taulud, mutta ainult harjutused. 7 . kap on raamides ja voi olla pidas vähä tulli maksma raamide eest. Mina muinasin että voi täälä müüa, mutta temä publikumi ei tükki sämustä maalamista. Ei neissä ole mitä interesanti motofisi [huvitavaid motiive], kuin mina tahtsin ainult oppida. […] Siin ma polnud kogu aeg terve ja nüüdki tunnen ennast kohutavalt viletsasti. Ma ei saanud midagi suureformaadilist maalida, kuna polnud raha sellisteks töödeks ja neil (elu)tingimusil, nagu mul on, ei saa ka omada palju mööblit. Ma maalisin erinevate võtetega ja õppisin siiski paljut. Kõik need on maalitud väga kiiresti, 1—2 tunni jooksul, seega pole muidugi viimistletud. Mul on neid veel päris palju, kuid ma vajan neid kui materjali […].1“[Kirjad]”, Konrad Mägi, s.a., https://konradmagi.ee/et/konrad-magi-kirjad/ (vaadatud 27. august 2025). Originaalid Vesanto perekonnaarhiivis Soomes. ↩
Tasapisi hakati Mägi töid siiski ostma — nii Norras, Soomes, Taanis, Prantsusmaal kui Eestis. Samuti võttis ta ette juhutöid. Seetõttu tundub loogiline dateerida väiksemaid, impulsiivsemalt sündinud lakoonilisi maale 1908. aasta teise poolde ja 1909. aastasse, suuremaid aga juba 1909. või 1910. aastasse.
Mägi maalimisrännakud viisid teda peamiselt sisemaale — enamasti Oslo ümbrusse, aga ka sealt ida poole. On säilinud teateid, mille kohaselt ta töötas 1910. aasta suvel Eidskoge piirkonnas — sh Skotterudi linnakeses Rootsi piiri ääres, mis on linnulennul Oslost umbes 80 kilomeetri kaugusel. 9. juunil kirjutas ta: “Jõudsin täna otsaga maale. Loodus just palju ei paku, õhk vähe terav, kuid elamine on vähemalt odav.”2“Kirjad” (s.a.). ↩
Ei ole välistatud, et Mägi reisis Eidskogesse Norra maalikunstniku Erik Werenskioldi (1855—1938) kutsel, kes oli Skotterudist pärit. Nende omavaheline kontakt võis sündida tänu sellele, et Werenskioldi naise õde oli abielus Norra poliitiku Adam Egede-Nisseni onuga, ning Mägi oli portreteerinud Egede-Nisseni tütart Adat (Norra tüdruku portree, 1909).3Tellimusega oli seotud Krohg. Ei ole teada, miks maal ei jäänud perekonna valdusse. 1942. aastal andis omanik Adalbert Luiga maali ajutiselt Tartu Kunstimuuseumi hoiule, tema surma järel kinkis lesk Käthe-Erika Luiga teose muuseumi kogusse. ↩ Võimalik kokkupuude Werenskioldiga jääb siiski esialgu spekulatiivseks: mingeid tõendeid selle kohta pole, samuti puuduvad jäljed Werenskioldi loomingu mõjust Mägile.
1910. aasta mais oli Mägil ja Christian Krohgil (1852—1925) koos Leon Aurdaliga (1890—1949) Oslos Blomqvisti galeriis ühisnäitus. See oli lausa jahmatav näitusepaik: samas oli 1908. aastal toimunud suur Euroopa avangardi näitus Ernst Ludwig Kirchneri, Max Pechsteini ja teiste teostega.4Vt “Max Pechstein, Keitelkähne, 1918”, Sparebankstiftelsen DNB, s.a., https://sparebankstiftelsen.no/en/artworks/keitelkahne (vaadatud 27. august 2025). ↩ Galerii dokumentatsioon 1910. aasta näituse kohta on kahjuks kaduma saanud, aga ilmus lühike arvustus, mis tõstis esile Mägi teoste värvirikkust.5Ørebladet, 12. mai 1910, 2. ↩
Mägi osales Oslo näitusel 22 maaliga. Algatus tuli ilmselt Krohgilt, kes oli tolleks ajaks tunnustatud maalikunstnik — 1909. aastast nii Norra Kunstiakadeemia esimene professor kui ka direktor. Mägi oli temaga põgusalt kokku puutunud Pariisis 1907. või 1908. aastal, kui Krohg õpetas Colarossi akadeemias.6Maie Raitar, Konrad Mägi: Kunstnik. Looming. Aeg, Tartu 2011, 325. ↩
Maal lähivaates: maagiline soo
Ei saa unustada, et Mägi ei olnud Norra maastikku männiga maalides mingi nimekas autor. Kuigi juba kahekümnendate eluaastate lõpus, oli ta kunstnikuna ikka algaja. Enne Norrasse saabumist olid Mägi maalimiskogemused piiratud — ta oli ilmselt loonud vaid käputäie töid ega osalenud veel näitustel.
Kuigi ta nägi Pariisis hulgaliselt modernistlikke töid, väljendab Mägi oma kirjades pettumist modernsuses, igatsedes pigem ajatuid atmosfääre. Ta ammutas inspiratsiooni väga erinevatest allikatest — moodsast kunstist ja lapsepõlvekogemustest, kuid samuti keskaegsetest kirikutest jne. Mägi ei loonud kunagi oma kindlat stiili, vaid segas läbi oma loometee erinevaid lähenemisi, jäädes pideva muutumise seisundisse. Tema loomingu keskpunktiks oli loodus, mida ta nägi mitte ainult esteetilise naudingu allikana, vaid pigem tööriistakastina, mille abil saada ligipääs irratsionaalsele, peidetud kihistustele, ratsionaalse meele alateadvusele.
Maal kujutab esiplaanil kolme mändi punaselt hõõguva soo ning siniste rabajärvekeste taustal. Veel kaugemal on dramaatilise, hallutsinatoorsete pilvedega taeva all näha mägesid. Maal pole realistlik: maastik on justkui lahustatud väikesteks osakesteks. Värvid on jõulised ja üldine atmosfäär müstiline, sobitudes Mägi dramaatilise karakteriga. Ka lähedase sõbra Nikolai Triigi (1884—1940) tehtud portree näitab Mägit süngeilmelisena toolil istumas, keha pinges ja ebasõbralik vaade silmis.7Nikolai Triik, Konrad Mägi portree, 1908, Tallinn, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, UTKKK13, https://www.muis.ee/en_GB/museaalview/1367755 (vaadatud 27. august 2025). ↩
Mägi rõhutas sageli kunsti unenäolikke, psühhedeelseid väärtusi. Sellel maalil testis ta ühtaegu mitmeid enda jaoks uudseid maastiku kujutamise viise — ühe intensiivse üldkoloriidi (punane) valimine, vormide mudimine rakusarnasteks üksusteks —, ent see jääb vaid paari korra katseks; hiljem Mägi neid võtteid enam ei kasuta.
Maal näib rabasid analüüsivat maagilise paigana. Soo kirjeldamine mitteargiste kogemuste pakkujana peegeldab Mägi laiemat huvi esoteeriliste õpetuste ja neist tõukuvate afektiivsete elamuste suhtes. Mägi ei omista maastikule otseselt mingeid sakraalseid võimeid, nagu ta ei tegele ka botaaniliste vormide estetiseerimisega. Tema panteistliku maailmanägemuse tõttu võib maali aga siiski siduda Eesti paganliku rahvapärimusega, rabade müstilise ja üleloomuliku loomusega, viravtulede, peapööritust esile kutsuvate lõhnade, rändajaid teelt eksitavate vaimudega jne.
Laiemalt haakub see Mägi põhimõttega oma maalidel loodust hingestada, anda sellele inimmeelele hoomamatu ning vaid aimatav raamistik. Selles võisid omakorda peegelduda kõige erinevamad nähtused: mitte vaid talle Pariisis osakssaanud modernsusväsimus, vaid ka Mägi lapsepõlve looduskogemused Lõuna-Eestis, äärmine tundlikkus väliste ärritajate suhtes, pidev eksistentsiaalses piirsituatsioonis olek (Mägi kannatas vähemalt korra Norras tõsise nälja käes), rida kehalisi hädasid ning depressiivsus, eskapistlikud strateegiad, ning soov vabaneda läbi kunstikogemuse maailma ratsionaalsest painest.
Lisaks sellele teosele kujutab Mägi sood veel ühel teisel suuremõõtmelisel maalil: Norra maastik (1908—1910, tuntud ka kui Soomaastik, Eesti Kunstimuuseum). Mõlemas töös rütmistab Mägi maalipinda värviliste ringidega, andes nõnda teosele hallutsinatoorse atmosfääri. Kogu loodus pulbitseb, väändub, mulksub, ning irreaalsele viitab ka paremas servas asuva männi kasvamine justkui tagurpidi. Eesti Kunstimuuseumi arhiivis on mustvalge reproduktsioon veel kolmandast Norras valminud maalist (originaal kadunud), kus võime näha sarnast maastiku lahustamist rakulaadseteks fragmentideks.
Sood Eesti kultuuris
Soomotiive ongi Mägi loomingust teada vaid Norrast. Kuigi u 8 protsenti Eesti maismaast on kaetud sooga, ei ümbritsenud need Mägi lapsepõlvepaiku, samuti on vähetõenäoline, et ta oleks neid kohanud Peterburi või Pariisi ümbruses. Soosid ei seostatud toona veel Eesti identiteedimaastikega — see on palju hilisem fenomen.8Vt Linda Kaljundi ja Kadi Polli, Landscapes of Identity: Estonian Art, 1700—1945, näitusekataloog, Tallinn 2021. ↩ 20. sajandi alguses oli kogu tähelepanu pigem soode kuivendamisel ja viljakaks maaks muutmisel — mis ei tähenda, et kunstnikud poleks võinud neis teatud romantikat leida.
Eesti folklooris ei ole soomotiivistik sugugi haruldane — soo tähistas muuhulgas varjumispaika paljude rõhujate vastu, kelle tunnistajaks Eesti ajalugu ikka ja jälle on olnud. Kujutavas kunstis oli sootemaatika siiski harv ning ka Mägi jõudmine selleni hoopis Norras jäi erandlikuks. Edaspidi kujutab ta valdavalt lopsakat ning viljakat loodust, heites tunduvalt kidurama soo kõrvale.
Kuigi pole teada, miks otsustas Mägi sood just Norras kujutada, võib märgata huvitavat paralleeli Noor-Eesti III albumis avaldatud Gustav Suitsu — juhtiva kirjandusliku modernisti ja Mägi sõbra — luuletusega (kirjutatud 1908), mis kõlab nii:
Soolaugastel
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu
või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Veest tõusvad mullid üles hõbedased.
Oh igatsused, salajad soovid soode sees,
oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!
Veest tõusvad mullid üles hõbedased.
On kängus, maani längus maarjakased.
Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,
kus umbe sumbund, mutta maetud voolud laguval.
On kängus, maani längus maarjakased.
Musttuhat sääski surub soode üle.
Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veresse,
neid tungib tahtmisesse, neid poeb südame.
Musttuhat sääski surub soode üle.9Gustav Suits, “Soolaugastel”, Noor-Eesti album, kd III, Tartu 1909, 213-214. ↩
Mägi ja tema kaasmodernistid olid Noor-Eesti albumite sagedased kaasautorid. Nii võime siin näha mitte ainult sünkroonset sootemaatika aktualiseerumist Mägi ja Suitsu loomingus, vaid ka sisulisi paralleele: Suitsgi kirjeldab sood müstilise paigana, kus on nii igatsused kui ka maa alt vastu vaatav valu. Soo on tõesti visuaalselt äärmiselt lööv paik, kus tõusevad pinnale hõbedased mullid, laugastes on tume roostene vesi ning näha on kängus puid. Soo ei ole luuletuses mingi kindel pelgupaik, vaid hoopis petlik, vaid näiliselt sel kõndijat kandev. Paljugi jääb soos mõistatuslikuks või selgusetuks, ning mitte juhuslikult ei maini temagi seoses sooga unenägusid.
Asetades siia kõrvale Mägi maali, näeme mitmeid kokkulangevusi juba visuaalsel tasandil, kuna maalil ongi kidurad kased ning tumedast mustavast soolaukast kerkivad mullid. Sarnane on ka soo seostamine nägemuslikkuse, unenäolisuse ja ebamäärasusega, kus vormid muutuvad ning kindla jalgealuse peale ei saa kusagil loota. Säärane sootemaatika sünkroonne ilmumine Eesti modernistlikku kirjandusse ja kunsti — ning seeläbi looduse müstifitseerimine — on märkimisväärne. Võib kõneleda teatud põlvkondlikust hoiakust, kus ühtaegu ammutatakse ideid loodusest ning sellega seonduvast kohapärimusest, kuid muudetakse need isiklike psühholoogiliste pingete ruuporiks ja modernsete vormiotsingute katsepolügoniks.
Provenients ja näitused
Ei ole teada, millal Norra maastik männiga esimest korda näitusel välja pandi. Pole võimatu, et see osales juba Mägi Oslo näitusel 1910. aastal. Eestis oli maal tõenäoliselt üleval Kolmandal Eesti kunsti näitusel 1910. aasta detsembris, mida näidati Tartus, Tallinnas ja Pärnus (organiseerijaks sama Noor-Eesti rühmitus). Tuvastamist ei lihtsusta asjaolu, et u 40 seal eksponeeritud Mägi maalist on kataloogis enamik ära toodud “Maastiku” nime all.
Hiljem kuulus teos ilmselt riigikohtunik Peeter Kannu (1882—1943) perekonnale. Mägist sai peagi üks Eesti tuntumaid kunstnikke ja tema tööde hind tõusis märkimisväärselt kalliks — advokaadid ja kohtunikud ostsid aga 1920.—1930. aastatel sageli kaasaegset kunsti. Ei ole teada, millal Kann täpselt teose omandas; ta vahistati venelaste poolt 1940. aastal ja tapeti kolm aastat hiljem.
Norra maastik männiga jõudis 1946. aastal ENSV Kunstinõukogu vahendusel Tallinnas asuva Kunstimuuseumi kogusse. Vastavalt kartoteegile oli 1947. aastal paremal küljel rebend ning esines kärbsemusta. Seejärel on olnud vajalikud vaid väikesed restaureerimised. Väga suure näitusekoormuse tõttu on mõned Mägi maalid muutunud äärmiselt hapraks ja nende väljapanekut lubatakse harva.10Darja Jefimova, “Konrad Mägi’s Oeuvre in the Light of Technical Studies”; ja Alar Nurkse, “Conserving the Oeuvre of Konrad Mägi: Experiences and Technical Studies”, Eesti Kunstimuuseumi Toimetised / Proceedings of the Art Museum of Estonia 14 (2024), 116-135 ja 151-184. ↩
Nõukogude okupatsiooni algusajal oli Mägi looming režiimi poolt põlatud — seda ei tohtinud kuni 1960. aastateni eksponeerida. Järgnevad kümnendid aga pühitsesid Mägi pärandit mitme ulatusliku näituse (nt 1978 Kunstimuuseumis Tallinnas) ja publikatsiooniga, tähelepanuväärseim on Evi Pihlaku monograafia.11Evi Pihlak, Konrad Mägi. Monograafia, Tallinn 1979. ↩ 2018. aastal asutati Konrad Mägi Sihtasutus, mis on avaldanud Mägi eluloo12Eero Epner, Konrad Mägi, Tallinn 2017. Paralleelväljaanded inglise (tlk Peeter Tammisto, 2017), itaalia (tlk Daniele Monticelli, 2017), soome (tlk Jouko Vanhanen, 2018), prantsuse (tlk Jean Pascal Ollivry, 2018), norra keeles (tlk Øyvind Rangøy, 2022). ↩ ja teoste kataloogi,13Eero Epner ja Lola Annabel Kass, Konrad Mägi, kataloog, Tallinn 2022. ↩ samuti on valminud mitu dokumentaalfilmi (2018, 2020, 2022) jm.
1990. aastatel hakati 20. sajandi alguse eesti modernistide loomingut ka välismaal taasavastama. 1920. aastate algul huvitus Mägi ekspressionismist ja maalis rea selles laadis linnavaateid oma Itaalia reisil. 2017. aastal avati Mägi loomingu soolonäitus Roomas (Galleria Nazionale d’Arte Moderna), seejärel on suured väljapanekud toimunud ka Torinos (Musei Reali, 2019), samuti Soomes (EMMA muuseum, Espoo 2021—2022) ja Norras (Lillehammeri kunstimuuseum, 2022—2023).
Norra maastik männiga oli osa Eesti Kunstimuuseumi püsinäitusest (1993—2020). Samuti on see kaasatud olnud kõigile Mägi retrospektiivnäitustele (1978 ja 2019—2020 Kunstimuuseum; 1998—1999 Tartu Kunstimuuseum; 2022 GL STRAND, Kopenhaagen, ning ülalloetletud). Maali on näidatud ka mitmel rühmanäitusel, nt Norra Eesti kunstis ja Eesti kunstnikud Põhjamaades (1995 ja 2014, mõlemad Adamson-Ericu muuseum, Tallinn),14Kersti Koll, koost, Eesti kunstnikud Põhjamaades, Tallinn 2007. ↩ Eesti kunsti klassikud 18. sajandist 1940. aastani, ning Muusika ja modernsus Eesti kunstis (2004—2005 ja 2016—2017, mõlemad Kunstimuuseum), ja Metsikud hinged: Sümbolism Balti riikides (2018 Musée d’Orsay, Pariis, mida hiljem näidati Tallinnas, Vilniuses, Riias).15Rodolphe Rapetti, koost, Âmes sauvages. Le symbolisme dans les pays baltes, Paris 2018; Liis Pählapuu, koost, Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis, näitusekataloog, Tallinn 2018; Alge Andriulyte ja Egle Mikalajune, koost, Laukinės sielos: Baltijos šalių simbolizmo dailė, näitusekataloog, Vilnius 2020; Ginta Gerharde-Upeniece ja Laima Slava, koost, Nepieradinātā dvēsels: symbolisms Baltijas valstu mākslā, näitusekataloog, Riga 2020. ↩
Norra maastik männiga on saanud üheks Eesti 20. sajandi alguse modernismi nurgakiviks, seda on reprodutseeritud ikka ja jälle. Muuhulgas kasutab männi kujutist mälestustahvel Tartu majal, kus asus Konrad Mägi ateljee.
- Eero Epner