Tallinna (saksa Reval) endises Niguliste kirikus (St Nikolaikirche, täna muuseum) asuv Surmatants on üks mõjusamaid ja monumentaalsemaid memento mori teema käsitlusi hiliskeskaegses Euroopas. Ühtlasi on see rahvusvaheliselt tuntuim keskajast pärinev kunstiteos Eestis.
Surmatantsu (Danse Macabre) motiiv kujutab sümboolselt surma universaalsust ja vältimatust. Selle narratiivne struktuur, kus personifitseeritud Surm kutsub tantsule kõiki ühiskonnakihte, oli hiliskeskaegse Euroopa kunstis ja kirjanduses laialt levinud. Kõrgkeskajal välja kujunenud Surmatantsu pilditüüp kujutas üldjuhul hierarhiliselt reastatud inimesi tantsimas vaheldumisi luukerena kujutatud Surmaga. Maailma vägevatega — paavsti ja keisriga — alanud tantsijate rea lõpetasid tavaliselt kas talupoeg, narr või hällilaps. Kõrgete aukandjate ning kõige väetimate ja vaesemate vahele mahtusid tantsima teised keskaegsete elualade esindajad nagu näiteks toomhärrad, bürgermeistrid, kaupmehed ja käsitöölised. Surmatantsu-pildid on seega performatiivsed. Elavate ja Surma ühist tantsu kujutavat visuaalset maailma saadab sageli moraliseeriv tekst, enamasti värssides esitatud dialoog Surma kutsega tantsule ja tema ohvrite vastused.
Surmatantsud Euroopa kultuuris
Surmatantsu ikonograafia lätted pärinevad keskaegsest kirjandusest ja liturgilistest draamadest. Teema üheks varasemaks allikaks on legend kolmest elavast ja kolmest surnust. Surmatantsu teema populaarsust, tähendust ja tähtsust keskaja kirjanduses ja kunstis mõjutas tugevalt 14. sajandi keskel Euroopat laastanud katkulaine ehk Must Surm.
Surmatantsu pilditüüp kujunes välja kõrgkeskajal (14. sajandil) ja kutsus mõtisklema elu kaduvuse üle. Surma ja surelike tantsu etendavad pildid ja tekstid kandsid memento mori (st mäleta surma) tähendust. Surmatantsu teema oli tihedalt seotud küsimusega, mis saab inimesest pärast tema maisest elust lahkumist — see osutas vajadusele ette valmistuda teispoolsusesse minekuks. Surmatantsu pildid rõhutasid surma universaalsust ja igavest triumfi elavate üle: tema ees olid kõik võrdsed, ei lugenud seisus, amet, varandus ega vanus. Pärast surma inimesi ees ootav edasine saatus sõltus eeskätt sellest, kuidas oldi elatud maapealses elus: vastavalt inimese tegudele ootasid teda ees kas paradiis, põrgu või puhastustuli. Vaatamata oma ülimuslikkusele on Surm neil piltidel pigem sõnumitooja, teispoolsusse viiv teejuht.
Esimene teadaolev Surmatantsu kujutav tsükkel maaliti 1424.—1425. aastal (hävinud) Pariisi Süütalaste kalmistu []{.mark}surnumaja välisseinale ([Cimetière des Innocents]{.mark}, charnier). Freskode põhjal valmisid puulõiked, mis avaldati 1485. aastal Pariisis. See tõi kaasa juba varem populaarse motiivi laialdase leviku kogu Euroopa kunstis, sh Inglismaal, Saksamaal, Šveitsis, Itaalias ja Horvaatias.1Elina Gertsman, The Dance of Death in the Middle Ages. Image, Text, Performance, Turnhout 2010, 3-13. ↩
Avalikku ruumi mõeldud monumentaalkunsti teostena olid Surmatantsud mõeldud laiale publikule ja ligipääsetavad väga erinevatele vaatajatele. Freskodena säilinud (ja teadaolevad) Surmatantsu-maalid olid enamasti maalitud pühakodade sissepääsu- või tornialuste kabelite seintele, kalmistute müüridele ning mõnel pool isegi kirikute välisseintele. Kloostrikompleksides võisid mitmekümne meetri pikkused Surmatantsu-freskod asuda friisina ristikäikude seintel. Tallinna Niguliste kiriku Surmatants kuulub väheste sel teemal loodud lõuendil monumentaalkunstiteoste hulka ja on neist ainus, mis on säilinud, ehkki vaid osaliselt.
Lisaks lavastati keskajal Surmatantse kalmistutel, kirikuaias või kirikutes moraliseerivate ja didaktiliste etendustena, kuhu oli kaasatud ka jutlustav aspekt. Ka Tallinna Surmatants algab jutlustajaga kantslis ning tema sissejuhatava tekstiga. Värsivormis teksti ülesehitus on lähedane toonastes jutlustes kasutatule ning on võimalik, et Surmatantsu-maale kasutatigi jutluse osana.2Susanne Warda, Memento mori. Bild in Text in Totentänzen des Spätmittelalters und der Frühen Neuzeit, Köln 2011, 319-321. ↩
Bernt NotkeSurmatantsud Tallinnas ja Lübeckis
Tallinna Surmatants valmis arvatavasti 15. sajandi lõpus saksa kunstnik Bernt Notke töökojas Lübeckis.3Mai Lumiste, Tallinna Surmatants, Tallinn 1976. Diskussiooni Notke autorluse kohta on kokkuvõtlikult esitanud Krista Andreson, “Research on Tallinn’s Dance of Death and Mai Lumiste. Questions and Possibilities in the 20th Century”, in: Kunstiteaduslikke Uurimusi 22, no. 3/4 (2013), 96-109; Jan Friedrich Richter, “Bernt Notke — Revisited”, in: Zeitschrift des Deutschen Vereins für Kunstwissenschaft 72/73 (2018/2019), Berlin 2021 (Sonderdruck), 297-346. ↩ Notke oli toona üks linna olulisemaid meistreid. Tal oli suur töökoda, kus valmisid maalid, skulptuurid ja altariretaablid ning muud teosed tellijatele nii tänapäeva Saksamaal, Taanis, Rootsis kui Eestis. Ka need Notke töökojast pärinevad teosed (nt Taani Århusi toomkiriku või Tallinna Püha Vaimu kiriku altariretaabel), mis on dokumentaalset kinnitust leidnud, erinevad oma kvaliteedilt ja stiililt. See annab tunnistust, et Notke töökojas tegutses mitmeid eri oskuste ja tasemega meistreid. Tallinna Surmatantsu eriliselt kõrget kvaliteeti on uurijad seostanud Notke või tema lähimate kaastööliste osalusega.4Kerstin Petermann, Bernt Notke. Arbeitsweise und Werkstattorganisation im späten Mittelalter, Berlin 2000; Anu Mänd, Bernt Notke — Between Innovation and Tradition / uuenduste ja traditsioonide vahel, Tallinn 2010. ↩
Monumentaalsest teosest on säilinud algusosa ehk 7,5 meetri pikkune ja 1,6 meetri kõrgune lõuendil maal. Algselt mitmest (neljast või viiest) suuremõõtmelisest osast koosnenud maalist on alles esimene paneel (11 figuuriga) ja teise osa algusfragment (2 figuuriga). Tervikteosest, mis võis olla ligi 30 meetri pikkune, moodustab see u neljandiku. Tänaseni on teadmata, mis juhtus maali teiste osadega ning millal kaks säilinud fragmenti kokku liideti. Surmatants on maalitud lõuendile, mis koosneb kolmest, enne maalimist kokku õmmeldud horisontaalsest ribast (ülevalt alla 67 cm, 66/67 cm ja 29/30 cm). See on teostatud tempera ja õli segatehnikas. Maali lõuend on immutatud loomse liimiga ning sellel puudub traditsiooniline krundikiht.5Mai Lumiste, “Mõningaid täpsustusi Tallinna Surmatantsu kohta”, Kunst 1 (1964), 45-52; Mai Lumiste ja Svetlana Globatschowa, “Der Revaler Totentanz von Bernt Notke. Forschungsergebnisse im Lichte einer neuen Restaurierung”, Zeitschrift des Deutschen Vereins für Kunstwissenschaft 23, no. 1/4 (1969), 122-138. ↩
Tallinna maal on autorikordus varasemast, 1460. aastatel valminud ja Notkele atribueeritud Surmatantsust, mis asus Lübecki Maarja kiriku (Marienkirche) pihikabelis. Lübecki teos oli 1701. aastaks nii kehvas seisukorras, et maalija Anton Wortmann tegi sellest koopia, kuid kumbki pole säilinud: koopia hävis 1942. aasta kevadel linna pommitamisel puhkenud tulekahjus. Wortmanni koopial oli kujutatud 49 figuuri, ent hiljem lõigati kaks neist välja. Maal algas kahe Surmaga, kellest üks puhus flööti ja teine kandis kirstu, järgnes surelike ja Surma vahelduv tantsurivi, mille eesotsas oli paavst ja viimaseks figuuriks hällilaps. 18. sajandi alguses kirjutati üles ka Lübecki maali allosas olnud alamsaksakeelsed värsid.6Hartmut Freytag, ed., Der Totentanz der Marienkirche in Lübeck und der Nikolaikirche in Reval (Tallinn). Edition, Kommentar, Interpretation, Rezeption, Köln 1993. ↩
Tallinna maali säilinud osa kujutab 13 figuuri, sh paavsti, keisrit, keisrinnat, kardinali ja kuningat vaheldumisi Surmadega. Tüüpilistest Surmatantsu kujutistest eristuvalt alustab figuuride rida siin kantslis seisev jutlustaja. Talle järgnev esimene Surm mängib torupilli, teine kannab kirstu ja ülejäänud tantsivad. Kõige lõpus on näha fragment järgmisest tegelasest, kes rüü, dialoogi teksti (ja Lübecki eeskuju) põhjal otsustades oli piiskop. Surma ja kuninga vahele jääb kahe lõuendipaneeli vaheline õmblus. On arvatud, et sarnaselt Lübecki maaliga võis ka Tallinna omal algselt olla kokku ligikaudu 50 figuuri.
Tallinna Surmatantsu taustal on kujutatud varasügisest künklikku veesilmadega maastikku, mille vahele on paigutatud Lübecki linna vaateid ning väiksemaid igapäevaelu- ja jahistseene. Samas ei ole maalil esitatud Lübecki panoraami nagu võib näha Lübecki Surmatantsu Wortmanni koopial või näiteks Niguliste kiriku peaaltari retaablil (loodud Hermen Rode töökojas Lübeckis 1470. aastatel)7Hilkka Hiiop ja Merike Kurisoo, koost, Rode altar lähivaates / Rode Altarpiece in Close-up, Tallinn 2016. ↩. Äratuntavad on Tallinna Surmatantsul Lübecki kirikute ja linnamüüri tornidest Mühlentor, Maarja kirik, Kaiserturm, Blauer Turm, Absalomsturm, Hexenturm, Gertrudi kabel ja arvatavalt ka Olafsburg.8Hildegard Vogeler, “Zum Gemälde des Lübecker und des Revaler Totentanz”, in: Freytag (1993), 73-108. ↩ Maali tegevus on seega paigutatud idüllilise hansalinna taustale — nii lahkuvad möödujale otse silma vaatavad tantsijad maisest maailmast teise ilma tollasele tallinlasele kodusest ja äratuntavast keskkonnast.9Elina Gertsman, “The Dance of Death in Reval (Tallinn): The Preacher and His Audience”, Gesta 42, no. 2 (2003), 144. ↩
Maali sõnum
Tallinna maali allosas kulgeb alamsaksakeelne gooti minusklites värssdialoog. See ei korda Lübecki oma, vaid on erinev ja iseseisev tõlge mõlema maali puhul eeskujuks olnud samast algtekstist, viidates Tallinna tellijate soovidele: Tallinna Surmatantsu tekst on traditsioonilises alamsaksa keeles, Lübecki tekstis oli aga tuntav madalmaade dialekti mõju.10Robert Damme, “Zur Sprache des Lübeck-Revaler Totentanzes”, in: Freytag (1993), 59—71; Warda (2011), 319-321; Susanne Warda, “Bernt Notke’s Dance of Death. Word and Image and Their Repercussions in Art and Literature”, in: Anu Mänd ja Uwe Albrecht, eds., Art, Cult and Patronage. Die visuelle Kultur im Ostseeraum zur Zeit Bernt Notkes, Kiel 2013, 81-95. ↩ Samuti on Tallinna teksti keelekasutust dateeritud veidi hilisemasse perioodi, st 15. sajandi lõpukümnenditesse.
Dialoogi juhatavad sisse kantslis seisva jutlustaja sõnad, mis on vormistatud tema all punases raamis tekstitahvlina. Jutlustaja pöördub pildil tantsijate poole, juhendades nõnda ka vaatajat; ta osutab olulisele ja kutsub osa saama tantsijaid ees ootavast teekonnast:
Head olevused, vaesemast või rikkast soost,
Nüüd vaatkem seda pilti, vanad, noorukesed,
Ja meenutagem ühte tervest asjaloost,
Et kõrvale ei saa end hoida inimesed,
kui kohal Surm on, nagu siin kõik näha võime.
Kui tegime ses elus head ja tõime kasu,
Siis üheks Jumalaga saab me elupõime,
Siis võime tehtu eest ka loota õiget tasu.
Ja seda nõu, mu lapsed, tahan anda veel,
Et kõrkus teie päid ei eksiteele ajaks,
vaid täpne aru ehiks teid ja kaunis meel,
Sest Surm on niigi teie kärmeks võrgutajaks.11Need ja järgnevad värsid maalil eesti keelde tõlkinud Rein Sepp, vt Lumiste (1976), 18-23. Originaaltekst: “Ochredelike creatuer sy arm ofte ryke / Seethyr dat spegel junck vñ olden / Vndedencket hyr aen ok elkerlike / Datsik hyr nemant kan ontholden / Wanneerde doet kumpt als gy hyr seen / Hebbewi den vele gudes ghedaen / Somoghe wi wesen myt gode een / Wymoten van allen loen vntfaen / Vñlieven kynder ik wil ju raden / Datgi juwe scapeken verleide nicht / Mengude exempel en op laden / Eer ju de doet sus snelle bi licht” ↩
Surma ja tegelaste alamsaksakeelne dialoog on maalitud pildi allosas olevale looklevale laiale valgele tekstiribale. Tantsijate poole pöörduv Surm pilkab seal satiiriliselt surelike ambitsioonide tühisust, eirates tantsule sunnitute piinu ja meelehärmi. Surm lausub alustuseks kõigile:
Ma sellele tantsule kutsun kõik nõukad,
Paavsti ja keisri ja kõik, kes loodud,
Suured ja väikesed, vaesed ja jõukad.
Küll tehakse siin ilmas mõtteid alatasa,
Et kui on kaasas tunnustusepärgi,
Siis patud puha korra pealt on tasa.
Kuid kargama te peate minu pilli järgi.12“To dussem dantse rope ik al gemene Pawes keiser vñ alle creatu[…] / Armryke groet vñ kleine Tredet vort went iu en helpet nen truren / Mendencket wol in aller tyd Dat gy gude werke myt iu bringen / Vñiuwer sunden werden quyd Went gy moten na myner pypen springen” ↩
Surm paavstile:
Väärt paavst, oled saanud nüüd kõrgeimaks,
eks siis tantsime ette, me mõlemad kaks!
Olid päriselt Jumala koha peal,
Maamullast isa, ja võis kuuluda sulle seal
Kogu maailma au. Nüüd käi järel mul sa,
Sest minu sarnaseks pead sina muutuma.
Ei päästa sind, ei seo kinni ka kindlaim pind,
Nüüd ülim kõrgus ise võtab vastu sind.13“Her pawes du byst hogest nu Dantse wy voer ik vñ du / Al heuestu in godes stede staen Een erdesch vader ere vñ werdicheit vntfaen / Vanalder werlt du most my Volghen vñ werden als ik sy / Dynlosent vñ bindent dat was vast Der hoecheit werstu nu een gast” ↩
Paavst:
Oh helde jumal, mis on kõigest kasu,
kui juba oli maa peal kõrgeim asu,
ja siiski üdini pean saama selleks,
kui sinagi, maa tolmseks velleks!
Ei mina au, ei mina võimu taha,
Kui lihtsalt kõik pean jätma maha!
Siit võtke õppust, kes te olete
Kord paavstid: nii möödus minu eluke.14“Och here got wat is min bate al was ik hoch geresen in state / Vndeik altohant moet werden gelik als du een slim der erden / Mimach hocheit noch rickheit baten wente al dink mot ik nalaten / Nemethir excempel de na mi sit pawes alse ik was mine tit” ↩
Surm paavstile, siis keisrile:
[…]
Nüüd, auväärt keiser, peame tantsima!15”[…] / herkeiser wi mote d[…]” ↩
Keiser:
Oo, Surm, sa lootusetu lüdi,
Sa töötad ringi isegi mu üdi.
Küll rikas ja vägev ma olin seni,
ette kõigist mu võim kerkis kõrgusteni,
olgu kuningas, vürst, olgu ülikas härra,
pidid austama mind, ja käima mu pärra,
ja nüüd tuled sina, eikellegi keha,
et usside jaoks minust rooga teha.16“O dot du letlike figure vor andert my ale myne natture / Ikwas mechtich vñ rike hogest van machte sunder gelike / Koningevorsten vñ heren mosten my nigen vnde eren / Nukumstu vreselike forme van mi to maken spise der worme” ↩
Surm keisrile, siis keisrinnale:
Sa olid valitud, pea seda silmas,
Et avitaks ja kaitseks ses maailmas
Me ristirahva pühi kirikuid
Su õiglik meel ja selge uid.
Kuid hoovikomme pimestas sind nii,
Et viimaks sa ei tundnud ära ennastki.
Mu ilmumine eidap mahtunud su pähe.
Hei emand keisritar, nüüd käime vähe!17“Du werst gekoren wil dat vroden to beschermen vnde to behoden / Dehilgen kerken de kerstenheit myt deme swerde der rechticheit / Menhouardie heft di vor blent du heft di suluen nicht gekent / Mine[…] kumste was nicht in dinem sinne […] u […]er […]h [f]row[k]eiser[inne?]” ↩
Keisrinna:
Ma tean, mind mõtleb surm.
Et pidi olema nii suur mu hurm!
Ma arvasin, et mind ei taba vaar,
Sest olen noor ja peen ja siiski keisritar!
Ma arvasin, et paljugi on võimu mul,
Ma eal ei mõtelnud, et ta on tulekul,
Või sedagi, et keegi puutuks mind.
Oh las’ ma elan veel, ma väga palun sind!18“Ich wet my ment de doet was […] ny vor vert so grot / Ikmende he si nicht al bi sinne bin ik doch junck vñ ok ein keiserinn(e) / Ikmende ik hedde vele macht vp em hebbe ik ny gedacht / Ofte dat jement dede tegen mi och lat mi noch leuendes bidde ik di” ↩
Surm keisrinnale, siis kardinalile:
Hea keisritar, suurt kuulsust näinud,
Sul, tundub, olin meelest läinud.
Sind palun siia. Paras aeg on just.
Sa lootsid leida kerget andestust,
Ei, ei, ja oled sa kestahes kes,
Lööd vapralt kaasa nendes tuurides
Ja otsast otsani pead muutuma.
Mu käsi, härra kardinal, nüüd järgne sa!19“Keiserinne hoch vor meten my duncket du hest myner vor gheten / Tredhyr an it is nu de tyt du mendest ik solde di schelden quit / Nenal werstu noch so vele du most myt to dessem spele / Vndegi anderen alto male holt an volge my her kerdenale” ↩
Kardinal:
Oh armu, aulik, kaame kolp ja luu,
su haardest kuskile ei pääse ju.
Kas vaatan ette, või vaatan ma taha,
ma näen, et surm ei jää sammugi maha.
Mis head ma sain sest suurest saatusest,
mis oli mul? Peab hävima mu kest
ja alles jääb vaid tühi rattaroobas,
veel viletsam kui must ja haisev koobas.20“Ontfarme myner here salt schen ik kan deme gensins entflen / Seik vore efte achter my ik vole den dot my al tyt by / Watmach de hoge saet my baten den ik besat ik mot en laten / Vi werden vnwerdiger ter stunt wen en vnreine stinckendehunt” ↩
Surm kardinalile, siis kuningale:
Sa olid oma seisuses ja liigis
kui jumala apostel maises riigis,
et ristirahva usku teeksid kõvemaks
su vooruslikud teod ja õilis kõnejaks.
Kuid ainult upsakusest tunned mõnu,
teed kõrge ratsu seljast tühje sõnu.
Seevõrd on rohkem ränka muret ees.
Väärt kuningas, nüüd oled sina tantsumees!21“Du werest van state gelike en apostel godes vp ertry[k]e / Vmmeden kersten louen to sterken myt worden vñ anderen dogentsammen werk[en] / Mendu hest mit groter houardichit vp dinen hogen perden reden / Des mostu sorgen nu de mere nu tret […] vort herkonnink here” ↩
Kuningas:
Oo Surm, mind võlub sinu kõnekeel,
kuid seda tantsu pole mina õppind veel!
Kandsid hertsogid, rüütlid ja sulastalad
mu lauale maitsvaimad maiuspalad
ja kõigile sai see rääkimisviis,
ma mida just parimaks pidasin siis.
Nüüd ootamatult saabud sina
ja viid mu riigilt viimse vina.22“O dot dyn sprake heft my vo[r]uert Dussen dans en hebbe ik niht gelert / Hertogenrydder vñ knechte D[r]agen vor my durbar gerichte / Vñjwelick hodde sick de worde To sprekende de ik node horde / Nukoms[t]. vnuorsenlik Vñ berouest my al myn ryk” ↩
Surm kuningale, siis piiskopile:
Su mõtted kulusid vaid selleks ära,
et püüda ilmaliku ilma sära.
Mis kasu said? Kui minust, ajapikku
saab sinustki vaid tera kuristikku.
Ja väga ettevaatlikult ja osavasti
sa lasksid alamatel käia oma masti,
ei säsi tundnud koort ja koor ei tundnud säsi.
Ja härra piiskop nüüd, siin on mu käsi!23“Al dynne danken heftu geleyt Na werliker herlicheyt / Watbatet du most in den slik Werden geschapen myn gelik / Rechtgewent vñ vorkeren Heftu vnder dy laten reigeren / Den armen […] egene bedwank Her bischop nu holt ande hant” ↩
Kuigi Surmatantsu-pildid on sageli seotud mungaordudega, ei osuta jutlustaja rõivastus ühelegi konkreetsele ordule. Küll aga on Tallinna ja Lübecki värssides leitud frantsisklastele omaseid jooni ning Tallinna Surmatantsu üheks võimalikuks algseks asukohaks on peetud ka Tallinna dominiiklaste kloostrit (suleti 1524, kirik varemetes alates 1531).24Petermann (2000), 30-36. ↩
Nii Surma kui ka surelike figuurid on maalitud erakordselt meisterlikult. Suuremõõtmeline teos on selgelt töökoja teostatud: äratuntavad on mitme erineva maalija “käekirjad”. Seejuures sarnaneb Tallinna Surmatantsu keisri nägu Lübecki Skånesse sõitjate retaablil (Johannesaltar der Schonenfahrer, u 1475, Lübeck, St. Annen-Museum) kujutatud Jumal-Isa omaga; see retaabel on üks Notkele atribueeritud teostest. Samuti võib sarnased näojooned leida Lübecki toomkiriku triumfikrutsifiksilt (1477), mille pärinemine Notke töökojast on dokumentaalselt tõendatud.25Petermann (2000), 38; Richter (2021), 302-304; Anu Mänd, “Surmatants”, in: Kersti Markus, koost, Eesti kunsti ajalugu, kd 1: 1100—1520, peatoim Krista Kodres, Tallinn 2023, 401. ↩
Tallinna Surmatantsu peaaegu elusuuruses kujutatud tantsijaid iseloomustavad liikumine ja kordus. Luukeresid on kujutatud väga dünaamiliste, irvitavate ja tantsu löövatena, seevastu hierarhiliselt reastatud surelikud on staatilisemad ning nende nägudel on sünge või kohkunud ilme. Eriti mõjusad on sotsiaalse hierarhia tipus oleva paavsti ja keisri näod.
Surmatantsu tegelaste rõivastus ja võimukandjate sümbolid lähtuvad tollastest habsburgi ja burgundia traditsioonidest ja moest, osutades töökoja kõrgele teadlikkusele. Surelikest võimsaim, paavst, on rüütatud hermeliiniga vooderdatud punasesse cappa’sse (cappa rubea) ning kannab peas kolmerealist tiaarat (triregnum), vasakus käes on tal ferula. Keisri seljas näeme kuldbrokaadist ja laia sooblinahaga ääristatud ülerõivast ehk surcot’i ning sellel uhke hermeliinkraega mantlit. Vasakus käes hoiab ta riigiõuna, paremas mõõka. Peas kannab ta Saksa-Rooma keisririiki valitsenud Habsburgidele iseloomilikku nn mitrakrooni. Keisrinna on rõivastatud tollasele kõrgmoele kohaselt: hermeliiniga ääristatud ja “kuradiakendega” surcot’s ja kannab uhket topeltsarvega burgundia tanust ja keisrikrooni uhketest võrudest kombineeritud peakatet. Kardinal on rüütatud karmiinpunasesse cappa magna’sse ja kannab seisusele vastavat kardinalikübarat (galero). Kuningas kannab brokaatmantlit (houppelande), tema karusnahaga ääristatud peakattel on väike kroon; huvitavaks lisandiks on tema väärikad ehted, sh Burgundia õukonnale osutav pross.
Keiser, keisrinna ja kuningas kannavad seisusekohaseid luksuslikke rüüsid — kõik on kujutatud koos oma ametikohale omaste võimusümbolitega. Iseäranis keisrinna kleit ja peakate kajastavad Burgundia Madalmaade kõrgaadlile omast moodi. Uhkete võimukandjate rõivastuse üksikud detailid pärinevad juba 1460. aastate moest, kuid keisrinna kleidi granaatõuna muster pärineb 15. sajandi lõpust ning keisri granaatõunarosetid ja piiniaõunamuster 15. sajandi viimasest veerandist.26Kerttu Palginõmm, Asjade võim / The Power of Things, Tallinn 2019, 78-93. ↩
Maali algne kontekst ja restaureerimislugu
Tallinna Surmatantsu tellija ei ole paraku teada. Monumentaalse ja kallihinnalise teose taga olid ilmselt jõukad donaatorid. Teiste säilinud kunstiteoste varal on teada, et Tallinna kaupmeeskond suutis ja oskas tellida linna kirikutesse kalleid ja uhkeid kirikukunsti teoseid suurtest Euroopa keskustest. Keskaegne Tallinn oli jõukas hansalinn, mille kaupmeestel olid tihedad sidemed ennekõike Põhja-Saksa linnadega.
Kuna Niguliste kiriku keskaegses arveraamatus (1465—1520) teost ei mainita, võib oletada, et selle annetas kas mõni jõukas eraisik (eelkõige kaupmees), gild, vennaskond või Tallinna raad. Niguliste kirik oli üks kahest linna kihelkonnakirikust ja selle hiliskeskaegne sisustus oli eriti rikkalik. (On ka spekuleeritud, et teos ei pruukinud algselt paikneda Nigulistes, vaid hoopis Tallinna dominiiklaste Katariina kirikus, ent sellegi kohta pole säilinud mingeid tõendeid.) Teos on igatahes asunud Niguliste kirikus hiljemalt 17. sajandi algusest. Maali on esimest korda kirjalikes allikates mainitud 1603. aastal, kui Niguliste kiriku eestseisja on maksnud puunikerdaja Thomasele mingite varasemate tööde eest, mida too on Surmatantsu juures teinud. 1623. aastal on uuesti makstud anonüümsele maalijale Surmatantsu renoveerimise ja puhastamise eest. 17. sajandi keskel on nimetatud maali asukohana Niguliste kiriku Antoniuse (keskajal Matteuse) kabelit.27Lumiste (1976), 26. ↩ Surmatantsu tellimist on ka seotud sellesama kabeli ümberehitusega 1480. aastatel.
Monumentaalse tervikmaali algne paigutus Antoniuse kabelis on teadmata. U 30-meetrine mitmest osast koosnenud lõuendil olev teos oleks aga kabeli seintele ära mahtunud. Antoniuse kabeli suurejooneline lõunaportaal avanes kiriku ümber asunud kalmistule. Kabeli idaseinas on tänaseni säilinud ühelt poolt kabelisse ja teiselt poolt kalmistule avanev lihtne kantsli ava, mille juurde viib müüritrepp. Ka Lübecki Surmatants asus Maarja kiriku suhteliselt väikeses kabelis. Vähemalt Wortmanni koopia oli raamituna paigutatud piki kõiki kabeli seinu, suurte pinkide seljatugede kohale.
Tallinna maali on juba 17. sajandi korrastamiste käigus ilmselt osaliselt üle maalitud, kuid kõige ulatuslikumad restaureerimised ja ülemaalimised toimusid 19. sajandi teisel poolel. Arvatavasti teostati just tollal lõuendi dubleerimine; lõuendisse tekkinud õhumullide eemaldamiseks on tehtud sisselõikeid otse originaalkihistusse — kuid nende tööde kohta pole kirjalikke allikaid leitud.
Teise maailmasõja ajal, 1943. aastal, korraldati Tallinna kirikutes ja muuseumides ulatuslik kunstiteoste evakueerimine, mille käigus viidi linnast välja mitmed keskaegsed kunstiteosed, teiste seas ka Surmatants. 1944. aasta märtsis pommitasid nõukogude väed Tallinnat ning Niguliste kirik süttis pommitabamusest. [Pühakotta jäänud rikkalik varauusaegne sisustus ja suur osa 16.]{.mark}—[17. sajandi luterlikest kunstiteostest hävisid ja kirik jäi varemetesse.]{.mark}
Sõja järel Eesti Kunstimuuseumi (toona Eesti NSV Tallinna Riiklik Kunstimuuseum) kogusse arvatud maali uuriti ja restaureeriti aastatel 1962—1965 Moskvas I. E. Grabari nimelises töökojas. Tööde käigus eemaldati hilisemad ülemaalingud ja dublaažlõuend ning dubleeriti maal uuesti, seejuures kinnitati algne, väga hästi säilinud maalikiht. Teostati põhjalikud tehnilised uuringud, sh infrapuna- ja röntgenülesvõtted. Restaureerimisaegse kirjelduse kohaselt oli maal peaaegu täielikult hilisemate sajandite ülemaalingutega kaetud.
Surmatantsu 1960. aastate restaureerimist tuleks käsitleda kui erakordselt kõrgetasemelist ja varast tehnilise kunstiajaloo projekti nii Nõukogude Liidu kui ka Lääne-Euroopa kontekstis. Infrapunauuringutega tuvastati maali vabakäeline alusjoonistus, mis kohati ei kattunud maalil kujutatuga, viidates autori tehtud muudatustele maalimise käigus. Keemiliste uuringutega tehti kindlaks algse maali tehnika (tempera ja õli segu loomse liimiga immutatud lõuendil) ning kasutatud pigmendid.28Lumiste ja Globatschowa (1969); Svetlana Globatschowa (С. И. Глобачева), “Реставрация таллинского полотна Бернта Нотке ‘Пляска Смерти’”, Вестник реставрации музейных ценностей 2 (2008); Svetlana Globatschowa, “Restaurierung des Tallinner Gemäldes von Bernt Notke “Der Totentanz” (XV. Jh)”, Die Kunst Nordeuropas und der Baltenländer (Homburger Gespräch 7), Bad Homburg 1985, 97-107. ↩ Algne maal osutus tunduvalt heledamaks ja detailsemaks kui selle 19. sajandist pärinev ülemaaling. See restaureerimine andis teose interpreteerimisele uue vaatenurga, sh kinnituse, et Lübecki ja Tallinna Surmatantsud on kaks erinevat Bernt Notke töökoja teost.29Lumiste (1964); Lumiste (1976), 35-43. ↩
Restaureerimise järel oli maal eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumi toonases peahoones, barokses Kadrioru lossis. Niguliste kiriku taastamine keskaja kunsti muuseumiks kestis ligi nelikümmend aastat. Tallinna Surmatants jõudis tagasi Antoniuse kabelisse vastavatud Niguliste muuseumis 1984. aastal. Praegu asub teos muuseumi püsiekspositsioonis ning seda ei ole pärast 1960. aastate restaureerimist rohkem konserveeritud, kuid 2018. aastal sai maal uue eksponeerimislahenduse.
Kokkuvõte
Tallinna Niguliste kiriku Surmatants on erakordselt kõrgetasemeline hiliskeskaegne monumentaalkunstiteos ning on ainus säilinud lõuendil maal sellel teemal Euroopas. Teos ühendab memento mori ikonograafia ja moraliseeriva dialoogi meisterlikult kujutatud dünaamiliste figuuride, hierarhilise tegelasrea ning detailse linnamaastiku ja loodusvaadetega. Haruldase teose kunstiline tase, sisuline mitmekihilisus ja säilimislugu muudavad selle oluliseks allikaks hiliskeskaegse surmakultuuri, tollase visuaalse retoorika ja Põhja-Euroopa kunstisuhete uurimisel. Lisaks pakub Surmatants väärtuslikke teadmisi nii materjalide ja tehnika kasutuse ning restaureerimise kui ka teose retseptsiooni ning järelelu kohta.