Album “Fifty Images from the History of Russia's German Baltic Provinces” (vol. 1)

Kunstnik Friedrich Ludwig von Maydell on baltisaksa ajaloopildi rajaja. Enne tema albumi Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost kahe esimese köite ilmumist¹Ludwig von Maydell, Fünfzig Bilder aus der Geschichte der deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, kd 1—2, Dorpat 1839 ja 1842. ↩ on toonastest Balti provintsidest — tänapäeva Eesti ja Läti aladelt — teada vaid üksikuid konkreetsete ajaloosündmuste visualiseeringuid. Laiemas vaates peegeldab tema sari mõistagi märksa suuremat muutust: kogu Euroopas Napoleoni sõdade mõjul levinud romantilise rahvusluse puhangut ja sellega kaasnenud huvi tõusu (rahvusliku) ajaloo vastu. Viieosalisena kavandatud albumist teostus vaid kaks esimest köidet, mille 20 pilti katavad kokku aastaid 1156—1291.

Vormiliselt on Maydelli mustvalged gravüürid ühtlasi Baltimaade kunstiajaloos ühed esimesed kontuurjoonega loodud kompositsioonid. Seda tehnikat õppis Maydell Saksamaa ja Itaalia reisidel, kus ta sõbrunes saksa natsareenlastest kunstnikega. Saksa rahvusromantilistest kunstnikest mõjutasid teda palju näiteks Ludwig Richter, Julius Schnorr von Carolsfeld, Peter von Cornelius ja Johann Friedrich Overbeck, kellest mitmega jäi sõprus kestma aastateks.²Moonika Teemus, “Friedrich Ludwig von Maydells Brief aus Rom vom Jahr 1823”, Baltic Journal of Art History 12 (2016), 111-122. ↩

Saksamaal õppis Maydell ka puulõikekunsti ja rajas hiljem Tartusse (saksa Dorpat) puulõiketöökoja. Tänu ülikooli taasavamisele (1802) arenes linn kiiresti. Maydell lootis lisaks Venemaa turule, mis oli siiski ebakindel. Kohaliku Balti kunstituru seisu näitas ka ajaloopiltide albumi väljaandmise katkemine — ilmselt takerdus see majanduslike raskuste taha: tellijate huvi oli oodatust väiksem. Sellest, et kunstnik tegeles sarja kavandamisega edasi, annavad märku teise osa kaanel ilmunud kolmanda osa pealkirjad (see oli plaanitud jõudma välja reformatsioonini) ning kaks säilinud trükiproovi piltidest, mis olid kavandatud kolmandasse ja neljandasse osasse.

Albumi tiraaž ei ole ka ilmunud osade puhul teada. Kuna tänaseks on säilinud palju eksemplare, võib oletada, et trükiarv oli suhteliselt suur. Köidetuna ja/või lahtiste lehtedena on sari olemas näiteks Eesti Kunstimuuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis, Tartu Linnamuuseumis, Pärnu Muuseumis, aga ka mõnes Läti, Soome, Saksa ja Venemaa muuseumis või raamatukogus. Sarja trükiplaadid kuuluvad Eesti Ajaloomuuseumi kogusse.

Sarja ajalooline kontekst

Maydelli loomingus on sageli otsitud oma ajale tüüpilist. Album ongi mitmes mõttes äärmiselt ajastuomane. Alates renessanssist tõusuteel liikunud ajaloopilt sai 19. sajandile — sellele rahvusluse sajandile — iseloomulikuks kunstivormiks, mida peeti kõige üllamaks ja nõudlikumaks žanriks. Sageli mõeldakse sellega seoses esimesena suurtele seinamaalidele, kuid reprodutseeritav — ja seega märksa laiema levikuga — graafika ei olnud sugugi vähem mõjukas. Sarnaseid ajaloopiltide albumeid ilmus toona mujalgi, mis osutab visuaalkultuuri ja muuhulgas just trükigraafika tähtsusele moodsate rahvuste loomisel. Näiteks ilmus samal, 1839. aastal Peterburis Fjodor Bruni album Kirjeldused Vene ajaloo sündmustest.³Фёдор Бруни, Очерки событий из российской истории, Санкт-Петербург 1839. ↩

Samas illustreerib Maydelli teos hästi just kohalikku eripära — Baltimaade kui mitmerahvuselise ja -kultuurilise piirkonna mitmetahulist suhet minevikuga. Erinevate siin elanud rahvusrühmade versioonid kohalikust ajaloost olid ühelt poolt omavahel vihases konfliktis, teisalt aga tihedalt põimunud. Maydelli sari kujutab piirkonna ajalugu Baltimaade saksakeelse ülemkihi vaatenurgast, näidates mineviku kasvavat tähtsust selle priviligeeritud kogukonna jaoks. Ka Maydell ise oli pärit põlisest baltisaksa aadlisuguvõsast.

Ajaloomälu ja identiteediloome vaatest on baltisakslaste näol tegemist huvitava rühmaga. Nende ajalugu selles piirkonnas ulatub sajandite taha, ent tegemist oli siiski väikesearvulise (alla 5% elanikkonnast) ja omamoodi koloniaalse eliidiga, kes eristas ennast selgelt eesti- ja lätikeelsetest kohalikest elanikest. Tänastel Eesti ja Läti aladel olid sakslased valitsenud alates 12.—13. sajandi vahetusel toimunud ristisõdadest, mil nende kätte koondusid järk-järgult suur osa maaomandist ja privileegidest; kujunes välja etniline ja sotsiaalne segregatsioon kohaliku “mitte-saksa” elanikkonnaga (eesti- ja lätikeelsete talupoegade ja lihttöölistega). Tugevat keskvõimu piirkonnas keskajal ei tekkinudki, vaid eri alade üle valitsesid piiskopid ja Saksa ordu Liivimaa haru. Varauusajal peeti Baltimaade üle mitmeid sõdu ja ülemvõim vahetus piirkonnas korduvalt. 18. sajandi algul vallutas need maad Vene impeerium. Saksakeelne ülemklass säilitas siiski oma valitsevat positsiooni ning paljud neist tegid hiilgavat karjääri Vene impeeriumi valitsusasutustes, sõjaväes, teaduses ja mujal. Samas olid kohalikud talupojad sattunud juba keskaja lõpus ja varauusajal pärisorjusesse. Maydelli kaasajaks oli see küll hiljaaegu kaotatud (Eestimaal 1816., Liivimaal 1819. aastal), kuid teoorjus kestis edasi ning tõi kaasa sotsiaalsete hierarhiate ja ebavõrdsuse jätkumise Balti ühiskonnas.

Valikute poliitika ja esteetika. Kunstnik kui ajaloolane

Nagu kõik ajaloopildid, nii annab ka Maydelli sari mäku esmajoones olevikust ehk nende loomise kaasajast ja kontekstist, kuid on mõjutatud ka ajaloopildi kui žanri enda arengutest. Piltidele välja valitud sündmused, tegelased ja nähtused väljendavad ajaloo tähtsust baltisaksa identiteediloomes ning just nende jaoks olulisi teemasid, kangelasi ja perioode.

Valdavalt on Maydelli teostunud ajaloopiltide keskmes vallutuse ja koloniseerimise aeg ning võitlus kohalike paganlike rahvastega (eestlaste, liivlaste ja latgalitega), samuti venelaste ja leedulastega. Kunstnik on tõstnud esile koloonia rajamise võtmehetki, näiteks teosel Piiskop Albert asetab Riia linnale nurgakivi. AD 1200 (tegelikult toimus see 1201. aastal). Samuti on tähelepanu keskmes saksa asundusele aluse pannud institutsioonid ja kangelased: Saksa ordu, Hansa Liit, preestrid, ristirüütlid ja kaupmehed.

Teostamata neljanda ja viienda albumi kesksed teemad pole teada, kuid igal juhul oleks sari tervikuna olnud tugevasti keskaja poole kaldu. 19. sajandi I poolel oli keskaeg saksa romantilises rahvusluses, aga ka baltisaksa ajaloomälus, olulisel kohal. Baltisakslaste identiteedis põimusid omavahel keerukalt lojaalsus Vene impeeriumile, sidemed saksa kultuuri ja rahvuslusega, armastus oma Balti kodumaa vastu ja võimusuhted kohaliku elanikkonnaga. Et neid enesemääratlusi polnud alati lihtne omavahel tasakaalus hoida, näitab hästi ka Maydelli album.

Keskajal kujundas selle piirkonna sakslaste identiteeti olulisel määral idee Baltimaadest kui kristluse viimasest sillapeast, seda ka õigeusklike venelaste vastu. Maydellil tuli niisiis leida viise selle konflikti visuaalseks kujutamiseks. Heaks näiteks on nn Jäälahingut kujutav pilt Aleksander Nevski saavutab Peipsi jääl võidu Saksa ordu üle. AD 1244 [1242]. Ühelt poolt idealiseerib kunstnik Saksa ordurüütleid, teiselt poolt on ajastuomaselt romantiseeritud aga ka Vene vürsti Nevskit. Kui Maydell oleks oma albumiga jõudnud välja Liivi sõja (1558—1583) ja Põhjasõja (1700—1721) aegsete veriste vallutusretkedeni, oleks sakslaste ja venelaste vahelise võitluse kujutamine küllap esitanud järjest suuremaid väljakutseid.

Maydell kirjutas albumi jaoks ka pikema selgitava saateteksti, mis tugineb olulisel määral kroonikatekstidele ja kannab oma ajastu vaimu — ka akadeemiline ajalooteadus kujunes välja 19. sajandil. Sealjuures oli professionaalne ajalooteadus tihedalt põimitud mitme populaarsema ajalookultuuri vormiga. Baltimaades üldkäsitlusi sellal veel nappis, nii võib Maydelli saateteksti pidada üheks esimeseks moodsaks ülevaateks Balti ajaloost üleüldse. Maydell tugineb kirjalike allikate autoriteedile — nii tekst kui ka albumi pildid tõukuvad kesk- ja varauusaegsetest kroonikatest.

Samas võib albumist leida huvitavaid kontraste pildi ja sõna vahel. Kohati puudutavad need ka autori jaoks nii keskseid teemasid nagu saksa kultuuri import Baltimaadesse. Näiteks kõneleb Maydell saatetekstis pikalt hansakaubanduse ja keskaegse linnaelu õitsengust (teemadest, mis eriti 19. sajandi teisel poolel kujunesid armastatud aineseks ajaloolistes jutustustes ja romaanides). Maydell näeb toonast kaubandust sakslaste kultuurilise üleoleku ja uute alade eduka tsiviliseerimise märgina. Oma ajaloopiltidel ta keskaegset linnaelu ometigi ei kujuta. Selle asemel domineerivad albumis lahingustseenid (kümme pilti ehk pooled valminutest) — ajaloopildi kui žanri kõige traditsioonilisem aines.

Maydelli ajaloopiltidele on iseloomulik figuuride rohkus, aga ka teatav kordustele rajatud ülesehitus. See võimaldab tal kujutada ajaloosündmusi erinevate jõudude kokkupõrkena, isegi kokkuleppe või kokkumänguna. See on iseloomulik lahingustseenidele, aga ka piltidele, mille teemaks on uute asunduste ja jõuvahekordade loomine, kohalike ristimine ja tsiviliseerimine vallutuse käigus. Sealjuures eristab Maydell järjekindlalt “oma” ja “võõrast”, rõhutamaks sakslaste kultuuri toovat ja tsiviliseerivat rolli.

Ajaloopildile omane tähelepanu materiaalsele kultuurile ja detailirohkus aitavad kultuurilist erinevust üksikasjalikult kujutada — erinevusele osutavad nii riided, relvad kui ka muud esemed. Nende kujutamiseks oli kunstnik töötanud lisaks kroonikatekstidele mitmesuguste visuaalsete ja esemeliste allikatega, mida leidus toonastes kunstikogudes, kirikutes ja lossides. Siiski peegeldavad piltidel kujutatud kostüümid ja relvad ennekõike tema kaasaja arusaama keskaegsest materiaalsest kultuurist. Suuresti pärinevad näiteks 13. sajandit kehastavad kostüümid tegelikult keskaja lõpust või varauusajast. Varauusaegsete rõivaste ja relvade kohta leidus nimelt märksa enam esemelisi ja pildilisi allikaid ning ajaloouurimise algusaegadel oli neid kerge projitseerida ekslikult tagasi ka varasematesse sajanditesse.

Needki esemed on mõeldud eristama kultuurset ja barbaarset. Nii näiteks kannavad Maydelli tegelastest karusnahka ainult piirkonna kohalikud rahvad. Tema tõlgenduses tähistavad loomanahad niisiis midagi tsiviliseerimatut ja paganlikku. Ometi oli keskajal karusnahk vägagi moes ja oluliseks staatuse sümboliks.

Eraldusmärgiks rahvusgruppide vahel on ka meeste soengud: sakslastel on juuksed soengusse lõigatud ja habemed piiratud, põliselanikel aga salkus ja karvased. Ilmekalt tuleb see esile lehel Kuidas eestlaste tormijooks lätlaste Beverina kindlusele tagasi lüüakse. AD 1207 [1208].⁴Eesti Kunstimuuseum, EKM G 20790, https://opendata.muis.ee/object/1481792 (vaadatud 20. august 2025). ↩ Naabruses elavatest rahvastest eristuvad välimuselt leedulased, kes olid keskajal sakslastele kardetavaks vaenlaseks — Maydelli tõlgenduses on neist saanud silmatorkavalt võõrapärased, kõrva pealt ja kukla tagant paljaks aetud soengute ja pikkade sorakil juustega mongolipärased tegelased. Lisaks on tema piltidel oluline koht mitmesugustel sümbolitel ja märkidel, mis tähistavad erinevaid osapooli, kuid kommenteerivad samas sündmuste käiku. Seega võimaldavad just pildilised väljendusvahendid Maydellil luua ja kehtestada kujutelma kultuurierinevusest, aidates metsiku ja kultuurse vastandust luua ning paljundada loendamatutes detailides.

Valgustus, romantism ja kolonialism keskaega tõlgendamas

Maydelli vallutusele ja koloonia rajamisele keskenduv sari on elavas dialoogis baltisaksa ja saksa rahvuslike ideedega. Ühtaegu on see varane näide saksa rahvusluses levima hakkavatest koloniaalfantaasiatest. Et Saksa riikidel enne ühinemist (1871) kolooniad puudusid, omandas sakslaste vallutus Ida-Euroopas nende koloniaaldiskursuses omamoodi aseaine tähenduse — keskaegseid asundusi mõtestati Euroopa-sisese kolonisatsiooni näitena. See võimaldas mõelda sakslastest kui esimestest ja kõige edukamatest kolonisaatoritest.⁵Ulrike Plath, Esten und Deutsche in den Baltischen Provinzen Russlands. Fremdheitskonstruktsionen, Lebenswelten, Kolonialphantasien, 1750—1850, Wiesbaden 2011. ↩

Selleks ajaks levis siiski juba ka teistsuguseid seisukohti. Rõhutades koloniseerimise edukust ja sakslaste kultuuri toovat missiooni, võtab Maydell oma nähtamatuks vaidluspartneriks valgustusaegse mõtte. Balti valgustajad olid 18. ja 19. sajandi vahetusel teravalt kritiseerinud nii ristisõdu kui ka kohalike rahvaste jätkuvat pärisorjust, mida nad seostasid otseselt saksa vallutusega.

Koloniaalfantaasiate olulisust Maydelli albumis illustreerib hästi sarja avapilt, Bremeni kaupmeeste esimene maabumine Väina jõe suudmes. AD 1156. See tugineb varauusajal sündinud legendile Bremenist teeleasunud kaupmeeste maabumisest Väina jõe suudmesse tänase Läti alal juba 1156. aastal (loo tõepära lükati ümber alles 19. sajandi lõpus). Maydell kujutab saksa kaupmeeste ja põlisrahvaste kohtumise stseeni Kolumbuse-aegse maadeavastuse võtmes: peegel, käärid, kangad jmt kaubad meenutavad vägagi koloniaalkaubandust Uues Maailmas. Balti põlisrahvad panustavad seevastu kaubavahetusse loodusressursside, eriti loomanahkadega. Nii nagu stseen isegi, on ka kostüümid imaginaarsed: saksa kaupmehed kannavad varauusaegseid rõivaid, põliselanike riided sarnanevad aga 19. sajandi talurahvarõivastega. Pilt on üles ehitatud Maydellile iseloomulikele vastandustele: see jaguneb n-ö õigeks ja valeks pooleks — visuaalselt on eristatud kristlus (tsivilisatsioon) ja paganlus.

Koloniaalajaloole keskendumine ei ole üllatav, sest just selle ümber koondus küsimus baltisakslaste maaomandist, privileegidest ja kohalike jätkuva orjuse õigustatusest. Valgustusautorite poolt algatatud debatid muutsid üha teravamaks küsimuse, mida tsiteerib ka Maydell: “kust võtsid võõrad endale üldse õiguse siia elama asuda ja põliselanike asjadesse sekkuda?”⁶Maydell, kd 1 (1839), 2. Tsitaadid tõlkinud Katrin Kaugver, siin ja edaspidi viidatud järgneva väljaande kaudu: Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, koost, Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost, Tallinn 2013, 66. ↩ Valgustajad olid mõistnud ristisõjad hukka, tõlgendades neid keskaegse vaimupimeduse eredaima ilminguna. Maydell nimetab nende kahtlusi ristisõdade ja koloniaalvallutuse õigustatuse suhtes aga “vääriti mõistetud filantroopiaks”⁷Maydell (1839), 1; Kaljundi ja Kreem (2013), 66. ↩ ning väidab, et valgustajad on minevikusündmustele lähenenud “ühevõrra mõistmatul ja ebaajaloolisel viisil”.⁸Maydell, kd 2 (1842), 9; Kaljundi ja Kreem (2013), 129. ↩ Heroiseerides ristisõdu, õigustab Maydell seeläbi koloonia rajamist ning ühtlasi ka saksa ülemklassi positsiooni ja õigusi oma kaasajal.

Samal ajal oli perekondlikult hernhuutliku taustaga Maydell sügavalt religioosne autor, mida võimendas veelgi lävimine natsareenlike kunstnikega. Ka tema albumis on kultuuri tuumaks ristiusk ja kirik. Sarja raamistab kohalike rahvaste ristimine (esimeste liivlaste ja viimaste eestlaste uskupööramine⁹Vastavalt Esimeste paganate ristimine Riia lähedal Üksküla kirikus. AD 1186 ning Piiskop Albert ristib Valjalas saarlasi. AD 1225 [1227]. ↩), aga samuti on rõhutatud ristiusu ja paganluse erinevusi. Kultuuri ja barbaarsuse vahet peavad aitama alla joonida pildid, mis kujutavad näiteks liivlasi munka oma ebajumalatele ohverdamas või siis kristlikke misjonäre eestlaste muistseid pühasid puid maha raiumas.¹⁰Munk Theoderichit ähvardab ebajumalatele ohverdamine. AD 1192 [1191] ning Misjonärid raiuvad maha eestlaste hiiepuid. AD 1220. ↩

Ristiusku ja uskmatust vastandades paigutab Maydell kohaliku ajaloo taas maailma ajaloo konteksti, tuues saatetekstis korduvalt sisse võrdlusi. Ta kõrvutab Liivi- ja Eestimaa ristiretki Püha Maa ristisõdadega, samuti Hispaania (tagasi)vallutamisega moslemite käest. Maailma ajalugu ongi tema jaoks ennekõike tsiviliseerimise, kultuuri ja ristiusu võidukäigu ning — mis pole sugugi vähetähtis — võõrvallutajate asunduste lugu. Sakslaste loodud koloonia Liivimaal oli tema jaoks kahtlemata kultuuri viimane kaitserajatis Vene ohu vastu:

Kõigist neist lääne kultuuri asundustest idas on vist ainult kõige põhjapoolsemad siin meie Läänemere-provintsides püsima jäänud ning sajanditepikkustes ägedates tormides senini vastu pidanud […] — kandes truult hoolt oma pallaadiumi ja kogu tõelise kultuuri juuretise, elava usu eest — tohivad nad edaspidigi loota, et võivad end euroopaliku haridusega sidudes kindlal sammul inimvaimu igaveste eesmärkide poole sammuda.¹¹Maydell (1839), 1.; Kaljundi ja Kreem (2013), 66. ↩

Ka kultuuri ja barbaarsuse vastasseisu tõlgendab Maydell laiemalt. Sellest vastandusest saab peamine argument saksa vallutuse ja asunduste loomise, aga ka baltisaksa aadlike kaasaegsete privileegide õigustamisel: “kultuuril ei ole mitte üksnes õigus, vaid on isegi kohustus võidelda barbaarsusega ja see hävitada”.¹²Maydell (1839), 2; Kaljundi ja Kreem (2013), 66. ↩ Saksa kolonialismi õigustavat niisiis tsiviliseeriv missioon. Seesuguse ajaloonägemuse võtab hästi kokku tegelikult juba Maydelli albumi tutvustus tellimiskuulutuses 1838. aastast: “Metsik maa, kus elasid paganlikud sõjakad hõimud […] ühendatakse Hansa julge kauplemisvaimu läbi siiski Euroopa tsivilisatsiooniga. […] Selle sideme pühitseb evangeelium.”¹³Viidanud Ea Jansen, “Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost”, Anne Lõugas, koost, Neli baltisaksa kunstnikku: Carl Siegismund Walther, Friedrich Ludwig von Maydell, August Georg Wilhelm Pezold, Gustav Adolf Hippius, Tallinn 1994, 33. ↩

Valgustuse ja rahvusromantismi suhtumine keskaega oligi erinev. Romantismile oli omane keskaja, sh ristisõdade heroiseerimine, mis seostus tihedalt rahvuslusega ning keskaja tähtsusega paljude rahvuste ja (rahvus)riikide identiteediloome jaoks. Eriti oluliseks kujunes keskaeg saksa romantilises rahvusluses: oma riigita rahva jaoks kehastas keskaeg mitte ainult juuri ja muistset vägevust, vaid sinna projitseeriti ka ideed rahvusriiklikust ühtsusest. Liiati oli keskaeg ka baltisakslaste jaoks võtmelise tähendusega periood — nad said sinna tagasi viia oma õiguste ja identiteedi juured ning mõtestada toonast Vana-Liivimaad oma riikliku iseolemise ajana.

Kui aga võrrelda valgustajate ja Maydelli suhtumist rahvakultuuri, muutub pilt mitmetahulisemaks. Valgustajate kriitikas orjuse ja aadelkonna jõuvõtete pihta oli olulisel kohal olnud põlisrahvaste vallutuseelse kultuuri idealiseerimine. See kannustas tagant ka huvi kaasaegsete eestlaste ja lätlaste rahvakultuuri ja keele vastu. Kohalikku rahvakultuuri uurisid toona mitmed rahvusliku romantismiga kaasa läinud autorid. Tartus tegutseva Õpetatud Eesti Seltsi liikmena harrastas ka Maydell rahvakultuuriobjektide kogumist, korraldades näiteks rahvariiete visuaalset dokumenteerimist. Küllap just seetõttu on ta ajaloopiltidelgi kohalike rahvaste riietusele lisanud elemente, mida tundis oma kaasaja talurahva rõivastest (ehteid, sõlgi, mustreid jmt). Oma teistes samaaegsetes töödes illustreeris ta isegi eesti mütoloogia tegelasi: Maydell oli esimesi eesti rahvuseepose nimikangelase Kalevipoja pildis kujutajaid,¹⁴Friedrich Ludwig von Maydell, Kalevipoja ja Sarviku võitlus, u 1840, sulejoonistus. Kadunud töö on tuntud reproduktsiooni järgi: Irina Solomõkova ja Helmi Üprus, koost, Kalevipoeg kunstis, Tallinn 1962, 9. ↩ tuntud on ka tema kujutis laulujumal Vanemuisest.¹⁵Friedrich Ludwig von Maydell, Vanemuise laul. Illustratsioon teosele Friedrich Robert Fählmann, “Esthnische Sagen”, Verhandlungen der Gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat 1, nr 1 (1840), 38-47. ↩

Siiski ei takista see teda tegemast põhimõttelist eristust eestlaste-lätlase väheväärtusliku ning sakslaste-eurooplaste tsiviliseeritud kultuuri vahel. Erinevalt saksa rahvusromantilisest autoritest, kes võisid saksa alama klassi talurahvast südamerahus idealiseerida, oli baltisaksa autorite jaoks kohaliku talupojakultuuri näol ühtlasi tegu rahvuslikus mõttes “teisega”.

Sarja järelelu kunstis, ajaloohariduses ja uurimuses

Maydelli ajaloopildid jäid baltisaksa traditsioonis suhteliselt pretsedendituks. 20. sajandi alguseni tegeles baltisaksa kogukond intensiivselt küll oma identiteediloomega ja seeläbi ka ajalooga, kuid sellega ei kaasnenud suurejoonelise ajaloopildi traditsiooni sündi. Maydelli järgsest ajast on teada üksnes üksikuid ajaloomaale. Võib oletada, et üheks põhjuseks on baltisaksa ajalootõlgenduse teatav konfliktsus Vene impeeriumi nägemusega siinse piirkonna ajaloost, mis ei pruukinud aadlikke just kannustada suurejoonelisi töid tellima. Vene impeerium ei olnud ka ise innukas tellima Baltimaade ajalugu kujutavaid suurformaate.

Küll aga on Maydelli maalid kõnekalt inspireerinud ühte seinamaali Saksamaal. Bremeni neogooti stiilis börsihoone saalis (Neue Börse, hävis II maailmasõjas) valmis 1872. aastal Peter Jansseni seinamaal, mis kujutas Liivimaa piiskoppi andmas Bremeni kodanikele Riia linna ehitamiseks juhiseid. Ilmselt oli selle eeskujuks Maydelli pilt Riia linna rajamisest. See näitab ilmekalt Ida-Euroopa keskaegse koloniseerimise loo tähtsust saksa rahvusliku ajaloo jaoks.¹⁶Ulrike Plath, “Bremeni börsihoone maal kui allegooria: Plaanvankrid, konkistadoorid ja ‘saksa Benjamin’”, Tiina-Mall Kreem, koost, Eesti Kunstimuuseumi Toimetised 5 (2015; erinr Kunstnik ja Kleio. Ajalugu ja kunst 19. sajandil), 343-358. ↩

Baltisaksa ajaloopilt suhestus Maydelli traditsiooniga ka veel Balti rahvusriikide loomise (1918) järgsel ajal: 1930. aastal ilmus Baltimaade ajalookroonikate katkendite kogumikus Dora von Arroneti illustratsioonide sari, mille puhul Maydelli eeskuju on märgatav nii sündmuste ja tegelaste valiku kui ka visuaalse motiivistiku tasandil.¹⁷Juhan Kreem ja Tiina-Mall Kreem, “Dora von Arroneti kaheksateist pilti Baltimaade ajaloost. Kohaliku ajaloopilditraditsiooni unustatud verstapost”, Kunstiteaduslikke Uurimusi 33, nr 3/4 (2024), 179-205. ↩

Piltidel kujutatud omavaheliste rahvussuhete koloniaalne komplitseeritus ei avaldunud mitte üksnes baltisakslaste suhtumises talurahvasse, vaid ka selles, kuidas eestlased ja lätlased hiljem ise baltisakslaste loodud kujutised üle võtsid — neid ühelt poolt jätkates või imiteerides, ning teisalt sakslaste tõlgendusele kohalikust ajaloost vastandudes. Märksa arvukamalt leiabki Maydelli ajaloopiltide edasiarendusi läti ja eesti visuaalkultuuris.

1860. aastatel alguse saanud rahvuslik liikumine tõi kaasa aktiivse huvi rahvusliku ajaloo vastu ning soovi tõlgendada seda kohalike perspektiivist. Eesti ja läti rahvuslased idealiseerisid valgustajatele tuginedes muistset, vallutuseelset aega ja kultuuri ning süüdistasid sakslasi orjuse kehtestamises. Vallutuse ajale keskendusid eri võtmes aga mõlemad, nii eesti ja läti kui ka baltisaksa ajaloomälu.

Uue ajaloo loomisel võeti niisiis baltisakslastelt ka palju üle, sh ajaloopildi puhul. 1883. ja 1884. aastast pärinevad läti kunstniku Jānis Staņislavs Roze (1823—1897) kolm maali, mis tuginevad Maydelli 1. albumile ja keskenduvad kõik saksa võimu loomise võtmehetkedele: Bremeni kaupmeeste esimene maabumine Väina jõe suudmes, 1156; Esimene paganate ristimine Riia lähistel Üksküla kirikus, 1186; ning Piiskop Albert asetab Riia linnale nurgakivi, 1200 [1201].¹⁸Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, Riia, VMM GL-1096, GL-1097 ja GL-851. ↩

Juba keerulisemalt suhestub Maydelli eeskujuga teise olulise läti rahvusliku kunsti rajaja, Artūrs Baumanise (1867—1904) maal Saatuse hobune (1887),¹⁹Läti Rahvuslik Kunstimuuseum, VMM GL-1419. ↩ mille eeskujuks on Maydelli gravüür Munk Theoderichit ähvardab ebajumalatele ohverdamine. AD 1192 [1191]. Võttes Maydellilt üle motiivi ning pildi ülesehituse, esitab Baumanis ometi hoopis teistsugust, rahvuslikult idealiseeritud pilti Läti muinasajast. Liivlasi on tema pildil kujutatud toogades, justkui muistseid roomlasi või germaanlasi.

Eesti visuaalkultuuris on Maydell ringelnud esmajoones raamatuillustratsioonide kaudu. 1861. ja 1862. aastal ilmus eestikeelses talurahvakalendris ülevaade siinse piirkonna ristiusustamise ajaloost, millega koos avaldati neli Maydelli ajaloopiltide mugandusena valminud puulõiget.²⁰“Kuida rahwas meie Maal risti-usulikuks saanud, I—II”, Maa-rahwa Kasuline Kalender ehk Täht-raamat, Tartu 1861, 4-32; ja 1862, 1-30. ↩ 1920. aastate ajalooõpikutes ilmus samuti korduvalt Maydelli-ainelisi illustratsioone. ²¹Mihkel Kampmann [Kampmaa], koost, Eesti ajalugu: Piltide kujul rahwakoolidele, Tallinn 1919. Kordustrükid 1921, 1924, 1927. ↩ Ehkki uute õpikute nägemus siinsest ajaloost on rõhutatult saksavastane, oli Eesti “oma” ajaloopildi näiteid valida vähe. Võõrvõimu eeskujude jätkuv kasutamine peegeldab eesti rahvusliku ajaloomälu komplitseeritud suhet baltisaksa traditsiooniga — koloniseerijale vastandudeski on tema tsiteerimisest raske loobuda.

Maydelli originaalteoste reprosid aga on ajalooõpikutes kasutatud alles Eesti taasiseisvumise (1991) järel. Tähelepanu, mida Maydell on viimasel ajal pälvinud kuraatorite, uurijate ja kunstnike seas, ongi ühelt poolt seotud uue huviga baltisaksa kultuuri ja kunsti vastu, teisalt aga ka siinse ajaloopildi tõlgendamisega mälu-uuringute taustal.

Maydell tagasitulek kunstiajalukku võlgneb tänu mitmele Eesti Kunstimuuseumi ettevõtmisele. Näitus “Neli baltisaksa kunstnikku” (kuraatorid Anu Allikvee ja Anne Lõugas (Untera), 1993), võttis eraldi vaatluse alla ka Maydelli.²²Jansen (1994), 29-38. ↩ Tema tähendust muutsid eriti kaks uurimisprojekti. Maydelli tööd olid kesksel kohal Kadrioru kunstimuuseumi näitusel Kui kunstnik kohtus Kleioga. Ajaloopildid 19. sajandil (kuraatorid Allikvee ja Tiina-Mall Kreem, 2013—2014),²³Kreem (2015). ↩ millega seoses ilmus tema ajaloopiltide kommenteeritud väljaanne.²⁴Kaljundi ja Kreem (2013). ↩ 2018. aastal Kumu kunstimuuseumis toimunud näitusel Ajalugu pildis — pilt ajaloos (kuraatorid Kreem ja Linda Kaljundi) ja kaasnenud monograafias figureeris Maydell juba kohaliku ajaloopildi rajajana.²⁵Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem, Ajalugu pildis — pilt ajaloos: rahvuslik ja rahvusülene minevik Eesti kunstis, Tallinn 2018. ↩ Tema ajaloopiltide album on väljas ka 2021. aastal avatud Kumu püsinäitusel (kuraatorid Kaljundi ja Kadi Polli).²⁶Linda Kaljundi ja Kadi Polli, Landscapes of Identity: Estonian Art, 1700—1945, näitusekataloog, Tallinn 2021. ↩

Maydelli aktuaalsust Balti tänases kultuuriruumis näitab liiati tema pildipärandi jõudmine kaasaegsete kunstnike huviorbiiti. Tanel Randeri installatiivne teos Võõrandumise kroonika Läänemere idakaldalt (2019) tõukub Maydelli teosest Bremeni kaupmeeste saabumine, võttes eesmärgiks tõlgendada seda ümber dekoloniaalselt positsioonilt. Sama teost kasutab lähtepunktina Kristina Normani installatsioon Reperforming the Hansa (2023), uurimaks Hansa Liiduga seotud kultuurilisi kujutelmi, ning mõtestamaks seda pärandit tänases maailmas valitsevate neokoloniaalsete võimu- ja majandussuhete taustal.

Uurimistöö uus laine on aidanud mõista ühelt poolt Maydelli rolli kohalikus kunstiajaloos, aga teisalt visuaalkultuuri tähtsust kohaliku kultuurimälu kujundajana laiemalt. Pikka aega peeti Eesti ala puudutavat ajaloopilti vähetähtsaks, rõhutades kohaliku ajaloomälu kujundajana tekste (sh ajalooromaane). Nimetatud uurimused on aidanud aga tuua esile omas ajas mõjukaid ajaloopilte ja nende rolli identiteedi loomisel. Nii nagu ajalooromaanid levisid omas ajas just tänu tiražeerimisele ja väikestele formaatidele, mis muutis nad kättesaadavaks ja kaasaskantavaks, levisid ka Maydelli graafiliste lehtedega albumid, mis tegelesid võtmeliste teemadega nagu võõrvallutus ja kultuurierinevus. Sarja relevantsust näitab ühtlasi selle jätkuv kasutamine, mis osutab visuaalkultuuri potentsiaalile keerulise koloniaalse mineviku läbitöötamisel.